Mia jõulumaa

I peatükk: Jõuluvana majas

Kaugel-kaugel paksus metsas, salajase metsaraja lõpus, elavad väikeses palkmajas Jõuluvana, Jõulumemm ja Mia. Pruunikate karvade, natuke priske kogu ja musta nöbinina tõttu võiks Miat täiesti tavaliseks koeraks pidada, aga pikad, haldjatele iseloomulikud kõrvad reedavad, et tegu pole päris tavalise koeraga. Mia on haldjakoer. 

Mia lemmikaastaaeg on talv, sest siis on jõulud. Sügis meeldib talle ka, sest siis hakkavad jõuluvana majja saabuma laste kirjad ja joonistused, mida Jõuluvana õhtuti kaminatule valgel ette loeb. Eriti meeldivad Miale need kirjad, mida Jõuluvana talle ulatab, sest seal on mõni eriline kingisoov kirjas. Sest siis saab Mia kasutada oma võlukunsti ning suure osavuse ja meisterlikkusega vajaliku kingituse Jõuluvana kingikotti valmis võluda. 

Samal ajal kui Jõuluvana ja Mia on laste kingitustega ametis, koob Jõulumemm muinasjutte. Kui Mial muid tegemisi parasjagu pole ning aknalaual pikutamisest isu täis, aitab ta Jõulumemmel jutulõngakerasid lahti kerida, et memm saaks neist põnevaid lugusid heegeldada. Vahel aitab ta memme kangastelgedel sõnu vaiba sisse mustriteks kududa, hoides mõnda pikemat  ja krutskeid täis isendit käpaga kinni, et too kuskile minema ei lipsaks, kui Jõulumemm ise alles eelmise sõna kallal ametis on. 

Kord, ühel kenal udusel hommikul istus Mia aknal ja jälgis, kuidas Külmapoiss aknaklaasile lille maalis. Kõigepealt tegi poiss ühe suure kaare, siis väiksema ja hakkas seejärel sinna külge vaikselt lehekesi ja oksi meisterdama. Mia eemaldus pisut aknast, et mitte oma hingeõhuga Külmapoisi tööd rikkuda, vaatas Jõuluvanale nukralt otsa ja ohkas. 

"Varsti on jõulud," ütles Mia. "Tõsi, aga miks sa õnnetu oled, sulle ju meeldivad jõulud," imestas Jõuluvana. "Jah, aga sel aastal pole mul ühtegi head ideed, mida oma Parimale Sõbrale kinkida, aga ma tahaks teha talle Maailma Kõige Parema Kingituse," ütles Mia.  Jõuluvana vaatas imestunult Miale otsa ja küsis: "Ja mis see võiks sinu arvates olla?" Mia kehitas ohates õlgu, "Ma ei tea. "Siis aga hüppas aknalaualt maha, ajas pea püsti ja ütles otsusekindlalt: "Aga ma uurin selle välja!" 

II peatükk: Mia läheb rännakule

Järgmisel hommikul nägi Jõuluvana Miat uksest välja astumas, pisike jope ja seljakott seljas. "Ma tulen jõuludeks tagasi," lubas Mia. "Kuhu sa lähed," küsis Jõuluvana. "Lähen oma sõbrale Maailma Parimat Kingitust otsima. Laste pärast ära muretse - kui ma õigeks ajaks tagasi ei jõua, võlun kingid sinu kotti sealt, kus ma parasjagu olen," lubas Mia. 

Mia astus õue, hingas jahedat õhku kopsudesse ja seisatas hetke nõutult. Tal polnud õrna aimugi, kust seda maailma parimat kingitust otsima hakata ja milline see üldse välja näeb. Vasakule või paremale? 

Kuna Mia ei suutnud otsustada, siis ta läks hoopis otse. Mõnda aega mööda kitsast teerada vudinud, nägi Mia eemalt paistmas tulekuma. Lähemale minnes selgus, et tulekuma tuleb suurest valgest telgist. Mia piilus sisse. Telgis oli neli tüdrukut, kes omavahel lõbusalt naeru kihistasid ja mängisid. Üks tüdrukutest märkas Miat ja kutsus ta sisse. Mia astus sisse ja jäi häbelikult seisma ning selgitas, et tal on mure - nimelt ta tahaks teada, mis on Maailma Parim Kingitus. Tüdrukud hakkasid selle peale kõik tema ümber kekslema ja kisasid läbisegi: “Meie teame! Mängi meiega, mängi! Me pärast ütleme!”.

Mial lõi seda kuuldes nägu rõõmust särama ja hüppas tüdrukute sekka mängima. Mängides möödus aeg märkamatult ja ühtäkki nägi Mia, et väljas hakkas hämarduma. Mia jättis mängu katki ja ütles, et ta peaks enne pimedat edasi liikuma. Aga mis on siis Maailma Parim kingitus? “Üks tore mäng,” vastasid tüdrukud kooris. Mia seisatas hämmeldunult. Mäng? See saa küll parim kingitus olla, sest mängivad nad ju kogu aeg. Maailma parim kink peaks ometi veidi erilisem olema. Vaja veel otsida.

III peatükk: Mia kardab pimedust

Mia tegi telgiukse lahti ja tahtis välja lipata, kuid peatus poolel hüppel. Väljas oli juba täitsa pime. Kuigi ta oli haldjakoer, olid temalgi omad hirmud - Mia kartis pimedust. Tüdrukud märkasid Mia kõhklemist ja küsisid, milles asi. Mia vastas, et ta kardab pimedust ega tea, kuhu edasi minna. Piigad vaatasid üksteisele otsa. Siis jooksis üks tüdruk telki ning kui ta tagasi tuli, ulatas ta Miale laterna. 

“Mia, mine mööda teed edasi, tiigist mööda kuni jõuad suurele lagendikule,” juhatasid tüdrukud. “Lagendikul on laagris hobused. Nad on palju-palju mööda maailma ringi rännanud, küllap nemad juba teavad, milline on Maailma Parim Kingitus.” 

Mia tänas tüdrukuid, haaras laterna hammaste vahele ja lippas rõõmsalt edasi. Latern põles nii heledalt, et kogu metsaalune oli valge, ja Mia ei pidanud enam pimedat kartma.

Mõne aja pärast jõudis Mia avarale lagendikule, mille ühes servas seisis kuus hobust. Oli juba päris hilja ning hobused tukkusid, vaid mõni üksik krõmpsutas veel heina. Ühtäkki enda ees imetillukest veidrate kõrvadega koerakest nähes ei saanud nad kohe arugi, on see unes või ilmsi. Kui aga Mia ütles, et mängutelgi tüdrukud juhatasid, lingutasid kõik kõrvu ja jäid kuulatama. 

IV peatükk: Mia ja hobused

Mia kurtis hobustele oma muret. Ta rääkis, et tal on üks väga hea sõber, kellele tahab leida Maailma Parima Kingituse. Kas hobused, kes on nii palju maailmas ringi rännanud, teavad, mis see olla võiks? 

Hobused kuulasid Mia mure ära ja hirnatasid rõõmsalt. “Muidugi teame, aga meil seda siin pole, me peame minema metsavahi juurde, tema saab ehk sullegi natukene kinkida,” ütlesid hobused, ent jäid siis järsku kurvalt vait. “Me ei saa kuhugi minna, sest sepp pole meie talvekingi veel valmis saanud. Tee on libe, ilma krihvideta me metsavahi majani ei jõua.”

Mia oli hämmingus. Mis asjad on krihvid? Kui ta oleks täpselt teadnud, siis oleks ta ehk võinud mõne välja võluda, aga kuidas sa võlud, kui isegi ei tea, kuidas need välja peavad nägema. Mia otsustas minna sepa jutule ja uurida, kas hobuste talvesussid on juba valmis. 

Sepp meisterdas parasjagu uut hobuserauda. Mia kurtis, et hobused ootavad krihvidega talvesusse. Sepp laiutas käsi ja viitas ahju poole. Ahjus oli tuli kustunud ja sepal olid tikud otsas. Mia ulatas sepale heledalt põleva laterna ja küsis, kas sellest võiks abi olla? Sepal läks nägu naerule ning süütas laternaga ahjus tule ning asus hobustele talvesusse valmistama. 

Ootamise ajal küsis Mia sepalt: “Mis on maailma parim kingitus?” “Üts säänne vasar, mis heasti kämblasse passib. Kui ikka virutet, loob matsaki lapiti pikki rauta nõnna, ets katkit korda põle ennam vaja lajatada,” ütles sepp ja viskas vastvalminud tulipunase raua veeämbrisse susisema. Mia vaatas hämminguga pisikesi naelte moodi asjandusi hobuseraua küljes: “Need siis ongi krihvid?” “Nood neh,” vastas sepp. “Muidu on rauad obesel libaskid, aga need läävad kui jäänaasklid raudadele alla, siis võivad suksud ka iilgel jääl laatsatamata kõndida.” 

V peatükk: metsavahi maja

Kui Mia koos talvesussidega hobuste juurde jõudis, läks kogu kari elevile ja seadis ennast kiirelt minekule. Mia juures peatus suur, pikkade karvadega tugev hobune, keda teised kutsusid Gulliveriks. “Väike koer, tule mulle selga, nii saame kiiremini edasi,” hirnatas hobune. 

Mia ronis Gulliveri selga ning hobustekari hakkas piki metsarada edasi liikuma. Hobuse seljas oli mõnus ja soe ning peagi jäi Mia väsimusest tukkuma. 

Hommik leidis Mia Gulliveri seljast nohisemast. “Kus me oleme?” küsis Mia ärgates. “Kelgumäe juures,” vastas must karvaste jalgadega hobune Friisu. “Metsavahi maja on kohe järgmise künka taga. Veel paar minutit ja oleme kohal.” 

“Metsavahil on palju koeri, suuremaid kui sina,” ütles Gulliver. “Nood mängivad aeg-ajalt vist hobuseid, sest lasevad end rakendi ette panna, ja siis metsavaht rändab nendega mööda lumevälju.” “Mis naljakas lugu!“ ütles Mia imestades. “Kes siin maailmas ikka kõigest aru saab, “ puristas Gulliver ükskõikselt. 

Metsavaht istus maja ees ja nikerdas puutükki. Kui Mia maja ette jõudis, langetas Gulliver pea ja Mia libistas end mööda tema kaela alla nagu liumäest, tänas hobuseid ja kõnetas seejärel metsavahti. 

“Ma otsin oma sõbrale maailma parimat kingitust. Hobused arvasid, et sina tead,” ütles Mia metsavahile. Metsavaht vaatas kõnelevat koera esmalt jahmunult, kuid siis hakkas naerma. “Oh neid hobuseid küll, nemad mõtlesid kindlasti kaerakoti peale, aga ega siis koerad kaera söö.” Silitas siis mõtlikult oma habet ja sõnas. “Siin lähedal linnuses on täna laat. Seal müüakse igasugust kraami, ehk leiad sealt selle, mida otsid.” 

VI peatükk: laadal

Metsavaht rakendas koerad kelgu ette ja kutsus Mia enda kõrvale istuma. Koerad tuiskasid nii, et lumetükke käppade alt lendas. Nad jooksid nii kiiresti, et Mia ei jõudnud veel kihutamisest  ehmudagi, kui nad juba vana linnuse hoovi sisse keerasid ja keset laadamelu sattusid. 

Laadalised tervitasid metsavahti ja kutsusid teda enda sekka. Mees andis koertele käsu puhata ning astus koos Miaga kelgult maha. “Noh, mu väike kummaline sõber, mine vaata ringi, mul on siit paari asja tarvis.” Mia tänas ja läks laata uudistama. Ta küsis igalt müüjalt, mis oleks parim kingitus, ja kõik pakkusid talle oma kaupa. Seal oli palju ilusaid ja põnevaid asju, aga ükski ei tundunud Miale päris see õige. 

Uuesti teele asunud, sattus Mia oksterägastikku, kus ta endale midagi teravat käppa astus. “Aiai,” niutsus Mia ja püüdis valu põhjust käpast välja kiskuda. See aga ei tahtnud ega tahtnud õnnestuda. Äkki märkas ta päikeselaiku enda ümber tantsimas ja kuulis õige peenikest häält: “Tere, Mia! Mida sina siin nii kaugel teed?” Mia rõõmustas, see oli tema sõber Päikesejänku, kellega nad Jõuluvana majas tihti olid akna peal mänginud. “Otsin maailma parimat kingitust ja näe, astusin endale suure pinnu käppa ega saa seda enam välja,” kurtis Mia. “Oota, oota!” ütles Päikesejänku, “ma lähen kutsun abi!” 

Mõne aja pärast oli loomi raviv haldjas Eliise kohal ja toimetas juba Mia käpa kallal: “Oi-oi, see on ikka päris pahasti ja sügavale läinud ja ma unustasin oma pinde eemaldava salvi maha.” “Kus see sul kodus asub?” küsis Mia. “See on mul kamina kõrval laua peal,” ütles Eliise. Mia pilgutas oma vasakut silma ja vajalik salv oligi Eliise käes. “Heh, oled sina ikka sell, Mia. Kas sa siis tohid oma oskusi muuks kui kingituste võlumiseks kasutada?” “ Vahel võib,” ütles Mia. “Aga ära sa palun Jõulumemmele ja -taadile ütle, ma kardan, et nad hakkavad riidlema.” Eliise naeris ja lubas mitte rääkida ning määris salvi käpale. Hetkega oli pind käpast väljas, haav paranenud ja Mia sai jälle kõndida.

“Eliise, kas sina tead, kust ma võiksin leida maailma kõige parema kingituse?” Eliise mõtles. “Noh, ega päriselt ei tea. Aga siinsamas, selle võsa taga on käsitööliste maja, äkki sealt?” 

“Aitäh, Eliise!” Nad kallistasid ja Mia asus minekule: “Tule vahel ikka meile ka, memmel on mõned jutud jälle valmis heegeldatud, võiksime neid koos kuulata!”  “Tulen ikka, kui aega saan, praegu talv tulemas, mitmed loomad on hädas. Aga kui teie kanti peaksin sattuma, kindlasti astun sisse, hoia siis teepott minu jaoks alati tulel!” ütles Eliise. “Hoian, hoian, memmel oli selgi aastal hea vaarikavarresaak.”

VII peatükk: käsitöölised

Võsa taga oli suur hubane maja, mis sarnaselt Mia enda koduga tehtud puitpalkidest ja rookatusega. Majast leidis ta palju rahvast, kes kõik olid ametis mõne peene käsitööga. Mia teretas viisakalt ja küsis, mis võiks olla maailma parim kingitus. “Tsst,” tegid käsitöölised. “Meil on parasjagu tina valamine pooleli. Kui sa ootad, siis me vastame.” Et ootamise aeg kiiremini läheks, läks Mia nooremate käsitööliste juurde meisterdama. Mia avastas, et väga lahe oli ise midagi valmis meisterdada, hoopis toredam, peaaegu sama tore kui võlumine. 

Kui tina valatud sai, läks üks naistest, kes paistis selles majas kõige tähtsam olevat, kolde juurde ja võttis tuleasemelt suure teepoti. Valas siis tassid kõigil täis ja istus. “Ah et kõige parem kingitus? Noh, mis ta ikka, ühed asjalikud kangasteljed muidugi.” “Kangasteljed?” kordas Mia ja sattus üha rohkem hämmingusse. 

Mia jõi oma teetassi tühjaks, tänas käsitöölisi ja hakkas mõtlikult edasi tatsama. Ta oli täielikus segaduses: kaer ja vasar, kangasteljed, laadakaup... mitte ükski neist ei tundunud tema parimale sõbrale hea kingitus olevat. 

VIII peatükk: tagasi kodus

Ootamatult nägi Mia, et oli mõttesse vajununa märkamatult kodu lähedale tagasi sattunud. Järsku tundis Mia ennast väga väsinuna ja talle meenus soe tuba, kus Jõulumemm kindlasti parasjagu teed keedab, Jõuluvana kiiktoolis noriseb ja aknalaual tema pehme padi teda ootab. Mia ajas saba sirgu ja lippas kiirelt kodu poole. 

Kui Mia ukses sisse tuiskas, ärkas Jõuluvana üles, pühkis silmad unest puhtaks ja küsis: “Kas leidsid kingituse?”. “Ei leidnud,” vastas Mia nukralt ja jutustas, mis teel temaga juhtunud oli. Siis jäi Mia päris vait, sest kingitust tal ju ikka polnud. Jõulumemm ja taat vaatasid teineteisele elutargalt otsa. Memm võttis Mia sülle, istus oma kiiktooli ja püüdis teda patsutades lohutada. 

“Tegelikult sa leidsid küll kingituse,” ütles Jõuluvana. “Leidsin või,” küsis Mia üllatunult. “Jah, leidsid küll. Maailma parim kingitus ongi see, mida kingi saaja ise kõige rohkem tahaks. Just seepärast küsis sepp haamrit ja hobune kaeru,” selgitas Jõuluvana. Mia pilgutas hämmeldunult silmi - kuidas ta ise selle peale ei tulnud? “Parimad sõbrad oskavadki üksteisele teha parimaid kingitusi, sest vaid nemad teavad, mida sõber kõige rohkem vajab,” lisas ka Jõulumemm.

Mia mõtles veel natuke ning naeratus venis üle tema näo. Hüppas siis rõõmsalt Jõuluvanale sülle ja surus end vastu tema pikka valget habet. Nii nad sinna kiikuma jäidki: Jõulumemm, Jõuluvana ja Mia taadi süles.